Kõiki keelpille ühendab ühine heli tekitamise põhimõte – pingutatud keel pannakse võnkuma ning sünnib kõrvale kuuldav hääl. Kannel on näpitav keelpill, keeled pannakse helisema sõrmega tõmmates.
Vähem või rohkem sarnaseid keelpille leidub üle maalima – Jaapani kotost Madagaskari marovanyni. Meie oma väikekannel on kujunenud Läänemere ääres elanud rahvaste hulgas viimase mõne tuhande aasta jooksul. See on ühest puust õõnestatud viie kuni mõneteistkümne keelega pill, mis on olnud tuntud eestlaste, setode, soomlaste, karjalaste, vepslaste, vadjalaste, isurite, liivlaste, lätlaste, leedulaste ning loode-venelaste hulgas. Euroopaliku muusikakultuuri ja uuema rahvamuusika levides oli väikekannel 20. sajandi alguseks juba taandunud rohkemate keeltega ja funktsionaalharmoonial põhineva suurema pilli ees, millel nimeks samuti kannel, kuid mille loomus ja millel mängitava muusika kõla juba mõnevõrra teistsugused.
Ometi ei ole väikekannel oma lihtsuses kuhugi kadunud. Järjepidevalt pole mängutraditsioon säilinud kaugeltki kõikjal, kuid ikkagi on pill muuseumiriiulitelt jälle mängijate sülle ja põlvedele jõudnud. Miks? Küllap on põhjus ikka pillis endas, tema kõlas ja selles õhustikus, mida kandlehääl luua oskab. Kannel on sobiv pill nii pisikesele lapsele kui suurele mängijale, päris algajale ja õppinud muusikulegi. Kandlest helisid välja võluda ei ole raske, muusika sünnib keeli puudutades justkui iseenesest. Samas – ega lihtsus mängijat ka piira. Edasi ja sügavamale ja lähemale minekuks on võimalusi lõputult.
